Tähtpäevad.

Küünlapäev, 2. veebruar.

Küünlapäev on üks nendest päevadest, mis märgib poole talve möödumist. Selleks päevaks pidid pooled toiduvarud veel järgi olema, sest külma aega jätkus veel kauaks. Küünlapäeval ennustati palju. Usuti, et küünlapäeva päike lubab head heinaaega ja viljasaaki. Küünlapäeval söödi sealiha või seapead.
Minul ei ole erilisi kokku puuteid olnud küünlapäevaga ega sellepärast ei oskagi midagi öelda.


Lihavõtted ehk kevadpühad.

Esimene oluline liikuv püha on lihavõtted. Neid nimetatakse ka ülestõusmispühadeks, kevadpühadeks, kiigepühadeks, munadepühadeks. Lihavõtted on püha, mis vältab mitut päeva ja lõppeb rõõmsa pühapäevaga. Kõige levinumaks kombeks oli eestlaste sel päeval kiikumine. Alates 18. sajandist levis munade värvimine ja kinkimine.
Meie värvime ka iga aasta mune, aga me ei kingi neid. Minule see püha väga meeldib.



Jüripäev, 23. aprill.

Rahvakalendris on jüripäev eelkõige põllumeeste tähtpäev. Sel päeval lasti kari välja ja alustati künnitöid. Seega oli tegemist väga olulise sündmusega – uue tööaasta algusega. Jüripäeval oli suur tähtsus inimeste igapäevaelule. Näiteks usuti, et enne jüripäeva suplemine tagab hea tervise, kuid maas ei tohtinud veel istuda. Õhtul ja ööl enne jüripäeva tehti jürituld. Ümber tule mängiti ringmänge ja tantsiti.
Mina ei ole kunagi jüripäeva pidanud.


Volbriöö, 1. mai.

Muistsed germaanlased uskusid, et nõiad kogunevad ööl vastu esimest maid ehk Walburgi ööl Blocksbergi mäele metsikut pidu pidama. Seetõttu nimetatakse 1. maid volbripäevaks ja sellele eelnevat ööd volbriööks.
Sarnaselt jüriööle tehti ka volbriööl lõket ehk maituld ja pidutseti ikka korralikult, et tähistada talvevaimude lõpliku alla jäämist. Volbriööl riietati ka ennast nõidadeks.
Mina olen paaril nõiapeol käinu ja need olid väga lahedad.


Annepäev

Päeva nimi on seotud püha Anna, neitsi Maarja emaga, ja tinglikult võime pidada seda päeva lambapühaks.
17. sajandist on teateid annepäevasest lambaohvrist ja pidustustest Karksis, Hallistes ja Rõngus. 17. sajandi tava kohaselt toodi ohvriandidena pühapaika vaha ja vahakujukesi.
Püha Anna oli lammaste kaitsja ja seetõttu pöördutakse ka karjakaitse- ja ohvripalvetes ning loitsudes Anne poole, et ta kaitseks karja ja lambaid ohtude eest. Mia ei teadnud sellest päevast midagi.

Jaanipäev

Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad. Mina koos oma perega teeme ka lõket ja pidutseme.

Emakeelepäev

Eesti keele ja kultuuri päeva hakati esimese eesti luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval tähistama 1996. aastal. Selle päeva tähistamise mõtte algataja oli Sondas elav kooliõpetaja ja keelemees Meinhard Laks. 1999. aastal kuulutati emakeelepäev riiklikuks pühaks. Sel päeval korraldatakse teemakohaseid üritusi kogu Eestis, eelkõige koolides ja kultuuriasutustes. Meil koolis on alati mingid üritused ja mängud, aga kodus me perega küll midagi ei tee.

Korjusepäev, 12. märtsil

Seda päeva tuntakse eeskätt vanimate trükiste põhjal ja see on üks teadlastele enam huvi pakkunud pühi, mille kohta on püstitatud huvitavaid hüpoteese. On arvatud, et see on vana rahvakogunemise aeg, samuti talihari ehk talve poolitaja, mille tähendus kandus hiljem muudele kalendripäevadele. Mitmed pseudoetümoloogiad said alguse asjaolust, et eestipärastatud nime Gregorius ei tuntud ära ega osatud seostada pühakunimega. Kirikukalendris on see paavst Gregorius Suure surmapäev. See on jällegi üks pühadest millest ma ei teadnud midagi enne tänast.

Kolletamisepäev – 14. oktoobril

Kevadise künnipäeva sügisene vaste. Kunagine eestpalvete päev sügistööde lõppedes. Rahvakalender jagas aasta vastavalt olulistele töödele kas neljaks või kaheks võrdseks osaks ja kolletamispäev märkis arvatavasti talve algust looduses. Päeva kohta on märkmeid üksnes varasemates trükistes, kus seda nimetatakse ajaks, mil lehed ja vili on oma värvi muutnud. See päev ei ole väga levinud, aga ma olen sellest kuulnud.

Hingedepäev – 2. november.

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse. Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid tema tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad. Hingedepäev on minu meelest üks rahulikumaid päevi ültse.